Üks suurimaid heegeldatud loomakeste (amigurumide) väljakutseid on kael – täpsemalt see, kuidas tagada, et pea jääks kenasti püsima, mitte ei vajuks kurvalt õlgadele. See kaelaprobleem ei ole võõras ilmselt ühelegi käsitöölisele, kes on proovinud teha pikakaelalist looma, näiteks kaelkirjakut. Just selle väljakutse lahendamiseks võtsin ette ühe konkreetse mustri ja kohandasin selle oma vajadustele vastavaks.
Nii heegeldasingi kaelkirjaku, ideaalne pikema kaelaga loom väljakutse jaoks. Valisin värvideks tumeda oranži, klassikalise oranži ja helebeeži – soe ja mänguline kombinatsioon, mis toob esile kaelkirjaku loomuliku graatsia, kuid samas säilitab mänguasjale omase sõbralikkuse ja kaisulisuse.
Nagu ikka, täitsin keha ja kaela tugevalt vatiini või muu sobiva täitematerjaliga. Kuid seekord läksin sammukese edasi: heegeldasin eraldi tugevdava “tüübli” – silindrikujulise sisetoru –, mille hiljem keha ja pea ühendamisel kaela sisse panin. See toimib justkui sisemine tugi, mis aitab pikakaelalisel pea uhkelt õlgade kohal hoida.
Tulemus? Kaelkirjak, kelle pea ei vaju enam alla, vaid seisab sirgelt ja väärikalt – just nii, nagu ühel uhkel savannielanikul peabki!
Just kaelkirjak oli selleks katsetuseks ideaalne tegelane – pikk kael annab ruumi tugevdamiseks ja samas on tulemuses hästi näha, kui tehnika töötab. Loomulikult võib seda lahendust kasutada ka teiste loomade puhul, kellel on pikem või raskem pea. Nii püsib mänguasi vormis ja pakub rõõmu pikemaks ajaks.
See projekt tuletas mulle meelde, et vahel ei piisa ainult täidisest – vahel tuleb mõelda konstruktsiooniliselt, et saavutada parim tulemus. Ja kui kael püsib, on kogu tegelaskujul rohkem elu sees!
Kas oled ise ka sellise probleemiga kokku puutunud? Kuidas oled seda lahendanud?
Jaga julgelt oma nippe ja kogemusi – pikakaelaliste sõprade toetamine on meeskonnatöö! 🦒🧶
Urve
